Romamo Guardini LITURGIA VAIMUST

Romano Guardini teoses „Liturgia vaimust“ on liturgia eelkõige jumalarahva elupaik, milles ühendatakse Kristuse saladusega kõik usklikud maa peal. Kõik usklikud üheskoos osalevad Kristuse elavas ja toimivas ihus, on selle ihu liikmed ükshaaval ja ühiselt. See oli liturgiauuendusliikumise peamine motiiv. See rõhutab, et Kristus müstiline ihu, kelleks on jumalarahvas, võtab omale kuju mitte abstraktselt ega sümboolselt, vaid Kristuse reaalse kohaolu märgina, kui palvetaja osaleb liturgial Kristuse ihu liikmena. Tõesti, Kristus on saladuslikul viisil maailmas selle läbi, et kirik pühitseb üheskoos liturgiat, milles hoovab „Jeesuse Kristuse katkematu elu usklikes ning usklike katkematu elu Kristuses“, nagu kirjutab Guardini.
Guardini loomingu üks julgemaid peatükke teoses „Liturgia vaimust“ räägib liturgiast kui mängust. Ta võrdleb liturgiat lapse mänguga: lapse mäng on eesmärgivaba, kuid sügavalt tähenduslik ja väga tõene. Mäng pole töö millegi saavutamiseks. Ka liturgia on niisugune mäng, millel pole teist eesmärki kui olla liturgia. „Õigupoolest ei saa ei liturgial juba sellepärast „eesmärki“ olla, kuna tegelikult ei ole ta olemas mitte inimese, vaid Jumala pärast. Liturgias ei vaata inimene mitte enda, vaid Jumala peale. Liturgia mõte seisneb selles, et hing seisab Jumala ees, ennast tema ees avab, et ta elab Jumala elus, jumalike reaaluste, tõdede, saladuste ja märkide pühas maailmas … Jumala ees mängida, mitte kunstiteost luua, vaid ise see olla, see ongi liturgia sisim loomus.“