Imbi Paju Mis tähendab olla inimene?

Mis tähendab olla inimene?

Kirjandus- ja kirjutamisteraapiline esseistlik rännak ajas

Imbi Paju

Mu raamat hakkas kujunema umbes kümme aastat tagasi ja on tänaseks kujunenud kultuuri- ja kirjandusteraapiliseks rännakuks ajas, mis lähtub kohtumiste filosoofiast meie elukaarel, nii isikliku elu kui kultuurikogemuste tasandil.

Et leida sidusust ühiskonnas ja kultuuriruumis, kus me elame ja liigume, peame pidama lugu eelmiste põlvkondade kogemustest, loomingust, humaansetest saavutustest. Seda tausta tunnetamata, hoomata jääme me ebamäärasesse ängi. Oma raamatus püüan kokku tuua inimesi, kes on oma loominguga minus midagi olulist liigutanud, nii et tekiks sümboolne gravitatsioonijõud, kirjanduslikul esseistlikul viisil aset leidev kokkusaamiste lavastus, mis tõmbab inimesi üksteise pool, loob usaldust ja taipamisi, avanemisi ja sümboolseid uuestisünde. Tekib kohtumiste ruum, mis annab julguse küsida: kes ma olen? Kes inimene on? Kus on minu juur? Ja kuhu ma olen teel?

Teise inimese loomingu sügavamõtteline tundmine, tema loomingu tipphetkede, rõõmude, usu ja uskumuste, hirmude, kaotuste ja valu mõistmine, samal ajal kui nii too looja kui loomingu vastuvõtja elab kumbki iseenda salapärast ja vastuolusid täis elu, annab otsijale vastuseid. On suur privileeg saada osa sellest, kui teine inimene lubab oma loomingu või usalduslike hetkede kaudu kõrvalseisja oma isiklikesse mõtetesse, emotsioonidesse — oma ainulaadsesse maailma. Pole oluline, kas see toimub ilukirjanduse, teatri, muusika, filmi või kunsti kaudu, tähtis on pühendumus, pikajalaine töö, mis viib inimelu sügavatesse labürintidesse. Hea ja sügav looming otsib vastuseid eksitentsaalsetele küsimustele ja eriti suur vajadus selle järele on meie keerulisel ajal, kus tõde ja vale hämarduvad, kus valitseb edukuse nõue, kus eneseabi raamatud pakuvad kiireid võite ja kus on nii raske vaadata endasse ja küsida, kes ma olen, millist hingepidet minu kultuuriruum ja lähim ümbrus mulle pakub, mida pakuvad mulle teised kultuurid?

Oma elu ajajoonel tagasi kõndides, seda justkui läbi kaamerasilma uurides, selle detaile tähele pannes ja kogetut läbikirjutades on tulnud mu ellu taipamisi, mis on avanud alateadvuse soppe. Need otsingud endas ja mind ümbritsevas loomingus on ka käesoleva essistliku teose nurgakiviks. Kui oma käe läbi lahkus meie hulgast noor ja andekas kirjanik Margus Karu, siis ütles tema sõber, kirjanik ja näitleja Jim Ashilevi, et me nii väga kardame sõna ”teraapia”. Sellepärast ma võtan selles kirjanduslikus lavastuses justnimelt selle sõna kasutusele. Inimkogemus, kollektiiv, meie ajalugu, arhetüübid, mis kuju võtavad jne. sosistavad meile, et neis elutekstides on asju, mida on hea tundma õppida, kuni nende tähendus on täpsustunud. Sest lihtsalt lugemisest ja kultuuritarbimisest ei piisa. Oleme nagu tegelased lõuendil, kus seljatagune on tihti udune või me näeme uduselt ja ei usu oma silmi. Me kõik ihkame end konkretiseerida.

Valmivas raamatus läheme me kultuuri abil kohtadesse, kus on ruumi meie haavadele, kaastundele, empaatiale, tarkusele, saavutustele, kogemustele, sotsiaalsetele oskustele, hirmudele, valule, taipamistele, avastamisrõõmudele, uudishimule, emotsionaalsele intellektuaalsusele, keskkonnale, loodusele, elamisejulgusele ja armastusele. Hea teos aitab meil leida vastust, mis tähendab olla inimene. Selleks võib olla lohutuse otsimine pärast millegi kaotust, nagu on kirjutanud raamatute tähendusest inglise kirjanik Somerset Maugham. Minu teoses saavad näiteks kokku Jaan Kalpinski dialoogis Briti Kolumbia kirjandusteadlase Thomas Salumetsaga, kes on kirjutanud Kaplinskist ainulaadse psühhoanalüütilise biograafia ”Kujuneda sunnita.” Essee teemaks on igavene armastuse ja mõistmise otsimine. Teine oluline inimene, kelle loomingusline elukaar on rikastanud meie semantilist ja semiootilist kultuuriruumi ja kelle lavastuste, filmide ja kirjanduse mõtestamise kaudu ma püüan integreerida teda meie kollektiivse mälu tihedaks osaks, on lavastaja, kirjanik ja režissöör Jaan Tooming. Psühhoanalüütilist dimonesiooni haarates kuulatan ma ka paljusid teisi hääli: Arvo Pärti, Nora Pärti, Kristiina Ehinit, Margus Karu, Eeva Parki, Airis Ermet, Elo Viidingut, Paul-Eerik Rummot, Linnart Mälli, Aino Kallast, Ilmar Taskat, Soomest Katja Kettut, Rosa Liksomi, Mickael Enkellit, Ukrainast Svetlana Aleksejevitshi, Lätist Nora Ikstenat ja USA pagulaslätlast prof. Edmunds Valdemars Bunkset. Viimase imeline teos “Geograafia ja elamise kunst” kõneleb kahe pagulaspoisi lätlase ja eestlase sõprusest Saksa pagulaslaagris, kus neid ühendavad mõttevahetused läbi loetud raamatutest. Osa nimesid tuleb tõuseb esile ka teiste esseede sees, nagu Viivi Luik, Juhan Viiding, Uku Masing, mis toimivad justkui siduva kitina teiste lugude sees. Muude teemed seas käsitlen raamatus ka keelt ja vihakõnet, seda läbi vene kultuuriuurija Andrei Arhangelsky, Hannah Arendti, Charlotte Beradt, Albert Speeri ja kultuurisemiootik Andreas Ventseli tööde.

Raamatule loob illustratsioonid soome kunstnik Satu Kalliokuuse, kujundab Lilli-Krõõt Repnau.