Benjamin Labatut

Eestikeelse tööpealkirjaga romaan “Õudne roheline” (hispaania keeles Un verdor terrible, inglise keeles When We Cease to Understand the World) on Tšiili päritolu kirjaniku Benjamin Labatuti kolmas raamat, mis on alates selle ilmumisest 2020. aastal ja ingliskeelde tõlkimisest 2021. aasta alguses palju tunnustust ja tähelepanu pälvinud. Kiidetakse nii sisu kui stiili, teda võrreldakse Jorge Luis Borgesega, sest ka Labatut laseb lugejal ekselda sümbolite ja mõistatuste labürintides, kõneleb reaalsuse painutamisest ja moonutamisest, salapärasustest ja unenäolistest seikadest. Romaani peamiseks teemaks on teaduse arenguga alati kaasaskäivad eetilised probleemid. Romaan algab kui eht populaarteaduslik teos. Esimeses peatükis tuleb juttu maailma tuntuimast mürgist tsüaniidist. Meile jutustatakse lämmastikväetist, mis päästis maailma näljahädast, kuid ka Zyklon B gaasina tappis Teise maailmasõja ajal koonduslaagrites miljoneid juute. Ridamisi huvitavalt esitatud fakte, nii et tekib küsimus, miks seda raamatut nimetatakse ilukirjanduseks? Kuid mida peatükk edasi, seda enam nihkub faktide ja väljamõeldiste tasakaal üha rohkem ilukirjanduse poole. Märkamatult satub lugeja põnevasse maailma, milles tõestisündinu seguneb väljamõelduga, progress hävinguga, geniaalsus hullusega. Maailmakuulsad kvantfüüsikud ja matemaatikud asuvad võitlusse nende endi loodud epohhi rajavate teadusavastustega. Oleme tunnistajaks Alexander Grothendiecki uurimustele matemaatikas, mis viisid ta müstilise deliiriumi, sotsiaalse isolatsiooni ja hullumeelsuseni; kirjale, mille Einsteini surev sõber I maailmasõja kaevikust saatis relatiivsusteooria võrrandite lahenduse ja musta augu esimese ettekuulutusena; näeme kahe kvantmehaanika looja Erwin Schrödingeri ja Werner Heisenbergi vahelist võitlust, millest sündis määramatuse printsiip ja loeme Einsteini kuulsast lausest Niels Bohrile: Jumal ei mängi täringuid!” Kirjanikku huvitab, mis hakkab juhtuma pärast suurt heureka-hetke. Teadlane võib paljugi ette aimata, kuid paljugi jääb esialgu teadmata. Oluline on, et mõeldaks nii avastusest tuleneva oodatavale hüvele kui ka selle varjuküljele, olgugi et see ei pruugi kohe väga selge olla. Teaduslikud avastused on enamasti ju küll tehtud parimate kavatsustega (või lihtsalt kogemata), kuid tihtilugu on hiljem juhtunud, et avastusi hakatakse teiste inimeste vastu mõtlematult ning kuritegelikult rakendama. Romaani viimases peatükis kohtume erakliku aednikuga, endise matemaatikuga. See on mees, kes hoolitseb oma roheliste taimede eest ainult öösiti, et neid kõige vähem ärritada ja kes räägib nüüd matemaatikast nagu endised alkohoolikud märjukesest, tundes ühtaegu nii hirmu kui ka talumatut iha.” Ta usub, et maailma halvemaks muutumise põhjus on matemaatika ja kõige rohkem paarikümne aasta pärast jõuab inimkond punkti, kus inimesed ei suuda enam aru saada, mida inimeseks olemine tegelikult tähendab. Inimkond koos oma tsivilisatsioonirajatistega kaob ja taimed katavad võidukalt kogu maismaa. See põnev ja väga hästi kirjutatud raamat teadusest ja selle asendamatust rollist meie kui liigi arengus, aga ka selle ohtudest. Moraalinorme tuleb austada mitte vaid suhetes teiste teadlastega, vaid ka teiste ühiskonnaliikmete ning katsealustega. Vastasel korral võib teadustöö taanduda fanaatiliseks tõe poole püüdlemiseks, mis sõidab üle teistest inimlikest väärtustest. Teost on nimetatud ka hoiatusromaaniks, mis kutsub omapärasel pöörasel moel mõtisklema eetilisest teadusest ilukirjandusliku pilgu läbi. Kirjandus uurib teadust, teadusest on saanud kirjandus.